Kakskümmend seitse aastat tagasi sõitis Hunter S. Thompson oma lahtises autos kirjutama Las Vegase lähedal toimuvast mootorrattarallist. Aga kuna teda huvitasid palju rohkem inimesed, keda ta teel kohtas, ja kõikvõimalikud narkootikumid, mida ta oma niisama segase advokaadi seltsis kui ta ise tarbis, kirjutas ta rallist vaevalt kolm rida. Tänu tapvale realismile seitsmekümnendate aastate Ameerika müütide ja illusioonide purunemise kirjeldamisel sai romaan “Hirm ja jälestus Las Vegases” (Fear and Loathing in Las Vegas, 1971) popkultuuri kirjandusmonumendiks. See gonzo-zhurnalismi valda kuuluv teos, mis valgustab rohkem autori isiklikke läbielamisi kui sündmusi endid, pööras pea peale kõik reeglid ja muutus kultusraamatuks. Kes siis veel kui mitte Johnny Depp, see Hollywoodi enfant terrible, sobis Terry Gilliami filmis “Ratastel Las Vegases” (Fear and Loathing in Las Vegas, 1998) kehastama Hunter S. Thompsonit?

Jacques-André Bondy: Kas te tundsite Terry Gilliamit juba enne filmi?
Johnny Depp: Natuke. Me olime paar korda kohtunud. Me olime rääkinud, aga ega me teineteist õieti ei tundnud.

Kas te olite tema filme näinud?
Õige mitut. (Johnny ei ole eriline filmivaataja.)

Kas see on teie zhanr?
Terry on suur kineast, selline, kellega ma olen alati tahtnud koos töötada.

Kas te Hunter Thompsonit tundsite enne, kui teda kehastama hakkasite?
Olime samuti mõne korra näinud. Ja koos pisut aega veetnud. Ma olin noorukina tema suur fänn. Sestpeale kui ma tema raamatut lugesin.

Millal te seda lugesite?
Viieteistkümne-kuueteistkümne aastaselt.

Kas raamatust filmi tegemine oli kavas juba pikemat aega?
Minu arvates on sellest räägitud juba kakskümmend viis aastat. Alates raamatu ilmumisest. Aga keegi pole seda varem teinud. Minul oli küll väga suur soov selles osaleda.

Kas Gilliam tuli teile osa pakkuma?
Ei. Õigupoolest olin ma projektiga juba seotud, kui Terry saabus. Ja mõelda vaid, meil oli õnne!

Kuidas te reageerisite, kui nägite võtteplatsile saabumas tohutuid reaktoreid, mis pidid päevade kaupa tolmupilvi välja sülitama?
Ma olen varemgi selliseid trikke näinud, aga mitte keset kõrbet. See oli tõesti väga veider mõte — lasta sulle näkku tonnide viisi liiva ja seda umbes kilomeetri ulatuses ümberringi!

Kas sellistes tingimustes polnud liiga raske mängida?
Tegelikult mitte. See lihtsustab asja: sa mõtled ainult sellele, kuidas stseeniga rutem ühele poole saada, sest su kopsud on sellest jubedast saastast täiesti läbi imbunud. Tunde, päevi, nädalaid.

Terry Gilliam filmis teid väga eriliselt.
Jah, ta kasutas lainurkoptikat ja filmis väga lähedalt. Et luua pildis kummalisi efekte. Operaator oli Nicola Pecorini. Ta on tohutult hea. Ma jumaldan teda. (Lisaks otse näkku suunatud kaamerale kleepisid Gilliam ja Pecorini objektiivile läbipaistvaid plastiklehti, et luua narkootilist efekti. Thompsoni stiili säilitamiseks laskis Gilliam Johnny Deppil rääkida kogu teksti voice-off’is.)

Kas te töötasite voice-off’is?
Ma tegin enne võtteid lindistusi. Ja kuna mu mäng pidi olema sünkroonis, kandsin ma kõrvamagnetofoni, et teada, millal rääkida või reageerida.

Kas see oli teie, Gilliami või Brando idee? [Deppi teksti mittetundmine on legendaarne, mistõttu ta on sunnitud kasutama suflöörina kõrvamagnetofoni, nagu ka filmi “Vapper” (The Brave, 1997) võtetel.]
Minu oma. Parem kui see, et keegi loeb mulle teksti kaamera taga, on säilitada kõrvus omaenda rütm.

Millist muud detaili te paari aasta pärast võtetelt meenutate?
(Vaatab taevasse, mõtiskleb pika hetke, näol mänglemas mälestustest tulvil naeratused.) Ausalt öelda, ma arvan, et ma mäletan iga viimast kui päeva. It was fun, great fun... Aga ka väga vaevaline.

Miks nii?
Jah, see oli suur lõbu, aga ka meeletu vaev. Tohutult palju tööd. Väga lühikese ajaga. Kui meil oleks olnud mõni kuu lisaks, oleks võib-olla ka magada saanud. See kõik oli väga intensiivne.

Raamatu alapealkiri on “Reis ameerika unelma südamesse”. Kas Las Vegas on kunagi olnud teie unelm või jagate te Thompsoni suhtumist sellesse kui “mülkasse”?
(Kurval toonil.) Vegas, see on kummaline kohtumispaik kõigile nendele... Õigupoolest ma leian, et Vegas on väga kurb. Seal näeb, kuidas inimesed löövad läbi oma sotsiaalabi, oma pensioni, panevad viimase kui veeringu mündimasinasse.

Kas teie olete seal mänginud?
Ma olen korra mänginud, jah. Et öelda, et ma olen seda teinud. See polnud...

Niisiis on see üks parimaid paiku maailmas, et näidata, kui sügavale nood kaks tüüpi võisid langeda?
Jah.*

Kuhu teie selleks läheksite?
Et näha, millise piirini võib iseennast hävitada? Minu arvates juhtub seda Hollywoodis iga päev! Selleks pole vaja kaugele minna! Aga Vegas... Iga hetk läheb Vegases keegi põhja (lühike küüniline naer). Mulle ei meeldi need rahvarohked paigad. Need muudavad mind klaustrofoobiliseks.

Siis läks ju hästi, et filmimine toimus keset kõrbet.
Kõrb, jah, ma jumaldan seda! Ja pealegi oli filmimise hea külg see, et ma sain tuua sinna paar oma mootorratast ja nendega sõitmas käia. See oli väga lõbus. Pealegi võis siis nädalavahetustel jalga lasta ja teha pikki retki läbi kõrbe.

Kas te olete Thompsoni ja tema põrguliste või lonesome rider’i tüüpi?
Ma käisin koos ühe sõbraga.

Kas te teadsite, et Jarmusch oli salvestanud raamatust CD audio-versiooni Harry Dean Stantoniga?
Jah. Ja Harry Dean oli seal jutustaja osas. Harry Dean figureerib ka filmis.

Kas te gonzo-zhurnalismiga olite tuttav?
Jah.

Kas te lugesite Thompsonit “Rolling Stone Magazine’ist”?
Raamat avaldati “Rolling Stone’is” 71. aastal. Ma olin siis kaheksa-aastane. Ei lugenud, ei. Veel mitte.

Kuidas möödus teie esimene päev Thompsoniga?
Fantastiliselt. Me... ehitasime tema köögis pommi ja siis läksime tema aeda ja tulistasime selle pihta. (Naerab rahulolevalt.) For fun! Just for fun! Jah, see oli esimene asi, mida me koos tegime.

Ja peale selle?
Oh jaa. Me ostsime ülivõimsad relvad. Mõlemad ühesugused ja tulistasime nendega tema aias.

Kas te jagate Thompsoni eelistust “Magnum 44” suhtes?
Ma ei mäleta enda oma kaliibrit, aga see oli “Freedom Arm”. Kõige võimsam relv, millega ma olen eales lasknud.

Kas on tõsi, et te vahetasite rollid? Et teie juhtisite tema autot ja tema paradeeris Beverly Hillsis teie “Porche Carrera 4-ga”, lastes end pidada Johnny Deppiks?
(Meenutus lõbustab teda väga.) Jah, tõepoolest, Coloradost Los Angelesse naastes võtsin ma tema auto. Meie arvates oli see hea mõte. Ma tahtsin kasutada filmis tema autot. Isegi kui see pole seesama, mis tal oli raamatu kirjutamise ajal, jääb see ikkagi Hunteri autoks. Et mul oleks hea feeling.

Kas te rolli ettevalmistamisel palju Thompsonilt õppisite?
Jah. Ma veetsin temaga peaaegu kolm kuud. Me reisisime koos, olime koos hotellides.

Kas on tõsi, et Thompsonil on üks jalg teisest lühem?
Ma pole kursis. Aga ma tegin oma parima, et saada tema feeling’ut. Sellepärast tegin ma kõike, mida tegi tema.

Näiteks jõite?
(Kiiresti nagu pihtiv jõmpsikas.) Mjah. Võib-olla õige pisut.

Ta armastab igasugu kõva muusikat?
Jah. Jah. Mina samuti. See on meil ühine.

Tema lemmikalkohol on...
(Katkestades.) “Wild Turkey”, “Chivas Regal” jääga, suur klaas, palju kuubikuid. Minul on see pigem “Rubbing Alcohol”.

Misasi?
(Lai uhke naeratus.) “Rubbing Alcohol”. See on see, millega puhastatakse K7 plaate.

Oma raamatus jutustab Thompson, et ta oli Las Vegases koos kahe veidra tüübiga: üks oli 150-kilone Samoa advokaat. Ka te teda olete kohanud?
Ta on ilmselt surnud. Peale 74-t pole temast midagi kuulda. (See on Oscar Zeta Acosta, keda filmis mängib Benicio Del Toro.)

Ja teine oli inglise joonistaja Ralf Steadman, kelle joonistused näivad olevat inspireerinud afišši.
Teda olen ma kohanud vaid korra. Väga sümpaatne, väga kummaline mees. Tema tegelaskuju filmis ei ole. Aga tõepoolest, afišši on inspireerinud tema joonistused.

Kas te olete näinud filmi “Where The Buffalo Roam”(1980, rezh Art Linson), mis on samuti ainet saanud Hunter Thompsonilt, Bill Murrayga teie tegelase osas?
Jah. Palju aastaid tagasi. Bill esines väga hästi.

Mis teil Thompsoniga kõige hullemat ette tuli, peale pommi?
Ah ei, see oli naljakas. Ma muidugi ei soovita seda, aga... Ei, see polnud nii hull.

Kas oli ka midagi tõeliselt ohtlikku?
K õ i k. Hunteriga on kõik ohtlik.

Teie kõige hullumeelsemad tembud?
San Franciscos me olime suletud viis päeva ühte hotellituppa. Me ei käinud väljas. Jah, viis päeva! Ainult toas. See oli tõeliselt crazy shit, mis seal toimus. (Koondab naeratades mälestusi.)

Nagu filmis, ma eeldan?
Jah. Üpris samasugune.

Ja te ärkasite meelemõistusel?
Ma jäin ellu. Öelgem nii. Ma elasin selle üle.

Kas see oli ettevalmistus filmiks?
Jah. Püüda veeta Hunteriga nii palju aega kui võimalik. Püüda võtta temalt ta hing. Laenata nii-öelda tema vaim.

Kuidas antakse ekraanil edasi narkootikumide efekti?
See ei ole eriti keeruline. Pilt loob atmosfääri, aga ka mina pean seda näitama. Näitleja peab reageerima sellele, mis ta ees on, see tähendab kaamerale. Sa pead seda näitama oma näol, oma kehal.

Kas igale narkootikumile vastab filmis erinev atmosfäär?
Mina olen näinud ainult filmi esimest montaazhi, kaua aega tagasi. Võib-olla Terry tegi seda. Ma ei tea. See pole õigupoolest minu rida.

Pärast Thompsoni mängimist oli Bill Murrayl väga raske rollist välja tulla.
Jah. Tal oli väga raske. Minul samuti. Hunter on unustamatu! Ta on nagu mingi haigus, mis sulle külge hakkab. Ta poeb su naha alla, valgub su verre ja su pooridesse. Hunter imbub sinusse. Ta painab sind. Tema rütm, tema rääkimisviis, tema keel on väga huvitavad. Ja neist on raske vabaneda, kui oled temaga mõnda aega suhelnud.

Ja nüüd?
Nüüd ma olen vabanenud. Aga kui ma räägiksin temaga uuesti, võiksin ma mõne sekundiga tagasi langeda. Andke mulle ainult suitsupits ja sigaret ja ma langen otsekohe. Kui see kord juba juhtub, siis ma ei usu, et sellest nii lihtsalt pääseb.

Küsitlenud JACQUES-ANDRÉ BONDY

Ajakirjast “Premiere”, 1998 juuni, prantsuse keelest tõlkinud KAIA SISASK